Alatskivi loss

Alatskivi lossi restaureerimine lugu on kestnud viimased kümme aastat, kuid 2011.aasta kevadeks jõuti ettevõetud töödega lõpusirgele. Valminud on külastuskeskus, mis tutvustab ühe parunipere elu-olu ning Eduard Tubina Muuseum.  Juuli alguses pidulikult avatud lossis on suvega käinud üle 10 000 uudistaja.

South-Estonia DMC aitas väljatöötada lossi turundusstrateegia, sättis plaane ning koordineeris materjalide tellimist ja kirjutas sõnalistele/visuaalsetele materjalidele sisu.  Meie headeks partneriteks olid:

• Valge Kass – reklaamtahvlid
• Mikser Disain – lossi logo, majajuhised, fotod lossist
• Dooker.eu – kodulehe programm ja kujundus
• Triinu Pungits – lossipreilide suurepärased rõivad
• Ecoprint – Tubina Muuseumi trükised
• Gabriela Järvet - Tubina Muuseumi logo
• Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum – Tubina Muuseumi trükiste sisu
• Tõnis Järs – imelised fotod lossist
• Keeltekoda – tõlked inglise keelde
• Luisa tõlkebüroo – kiired tõlked mitmesse keelde

Loss on avatud augusti lõpuni igal päeval, septembris kolmapäevast pühapäevani ja sealt edasi esmaspäevast reedeni.
Ja muidugi tasub ühendada lossikülastusega kogu piirkonna – Sibulatee – külastus.

[Show as slideshow]

Lodjaga Peipsil. Kõrgelt paistab kaugemale!

Lodjaga on suvel vee peal lahe: õhk on päikest täis, vesi on soe ning lühikesed ööd lendavad linnutiivul. South-Estonia DMC aitas korraldada kolmepäevase kasltusretke, mille käigus liueldi lodjaga nii Emajõel, Peipsil kui Lämmijärves.

Kalaretkel osalejad kirjutavad ise nii:

Rakke Kalaspordiklubi, South-Estonia DMC ja lodi “Jõmmu” meeskonnad seisid väsimatult kolmel päeval ja kahel ööl head kalastushuviliste võrratu elamusretke sujuva kulgmise eest. Retke aeg langes kokku endisaegse kalurite päevaga.

Eelsoojenduseks tutvusime ERMis  arhailiste, praeguseks keelatud kalapüügiriistadega. Lodjakoja sõbralik seltskond tutvustas Peipsi lotjade ainulaadsust võrreldes muude veesõidukitega ning rääkis oma põnevatest tegemistest. Seejärel seadis koosseisult kirju ja lõbusas tujus reisiseltskond end mõnusasti lodjalae lambanahkadel sisse. Algas ilusa ilma ja mööda libisevate maaliliste vaadete nautimine. Kõik Suure-Emajõe äärde sattunud ja teistel alustel seilavad inimesed lehvitasid meile nagu meie neilegi.

Emajõe Suursoo looduskeskuses saime põhjalikku teavet selle kandi looduse eripärast ning Emajõe ajaloolisest tähtsusest kaubateena. Allavoolu kulgemise käigus sai julgemaid reisijaid parema ülevaate võimaldamiseks masti tippu vintsitud. Peale õhtust supelungi ja kalastamist jäime Emajõele ööbima. Mõnus vesimündi lõhn täitis sõõrmeid ja tõi magusa une. Osavamatel öistel kalastajatel õnnestus hankida hauge. Nad ei varjanud oma saaki, vaid kõlistasid kõigi magajate rõõmuks valjult laevakella.

Teisel päeval said need, kel lestad varvaste vahele kasvamas, proovida kala tunnet vees, tselluliidivastase toimega mõnu, mida võimaldas lodibodisurfi nimeline atraktsioon. Agaramad istusid kaksiratsi palgi otsas ja harjutasid lodja tüürimise peent kunsti.

Kolkja Sadama Hirm meie dessandil maabuda ei lubanud, seega vedasid mehed rinnuni vees sumbates nagu muistsed burlakid kunagi lodja pilliroo vahele kalda ligi ja sealt ära. Sibula- ja kalarestorani maitsev koharoog viis peaaegu keele alla ning vanausuliste elu ja kombed said muuseumi külastamise järel veidi arusaadavamaks.

Maismaa kohale kogunenud piksepilved pakkusid toredat vaatemängu, kuid elunautijaid nad segama ei tulnud. Järvel puhus mõnus tuuleke, lodja uhke puri tõmmati masti. Enne Piirissaart visati ankur vette, et järgmise päeva ahvenauhhaa kindlustatud oleks. Näkkas hästi.

Piirissaarel juhtusid olema suured pidustused kalurite päeva auks. Suurepärane hommikukohv sadamakail koos Kauri küpsetet hõrgutavate pannkookidega, sadamakapteni ja lodjakapteni sõbralik käepigistus ning läinud me olimegi.

Kaunis suveilm jätkus nagu ka mõnusad kalamehejutud, mille järjepideva vestmise eest seisid head Nupu 1 ja Nupu 2. Lõunaks oli valminud vägev ahvenauhhaa.

Mõned asusid meisterdama pilliroost vilepille, mõni lebotas võrkkiiges ja meel oli pisut kurb, et reis läbi saab. Kuid ega kogetud elamused mälust niipea ei kustu. Suurimad tänud korraldajatele ja headele reisikaaslastele!

Meie giid Triinu tervitab mõnusat kalastusseltskonda ja jääb uute lodja-seiklusteni.
Pildigaleriid vaata Delfi lehelt.

Lõuna-Eesti. Gabriela Liivamägi

Lõuna-Eesti on oma identiteedi ja omapäradega piirkond, mis on alati valmis võõrustama ja külalisi lahkelt vastu võtma.

Millised on Lõuna-Eesti piirid?
Siseturistid kipuvad vaatama Lõuna-Eestit kui piirkonda Tartust lõunapool: Otepää, Valgamaa, Võrumaa ja Põlvamaa. Eks siin seda erilisust on läbi hoopis teistsuguse kuppelmaastiku enam tundagi. Lisades siia kultuuriruumina Vana-Võrumaa, mis lõuna-poolsele piirkonnale on oma esimuudu templi jätnud, saamegi erilise koha, mida uudistama tulla.

Samas loetakse, et Eestis on neli suuremat piirkonda: Kesk-Eesti, Kirde-Eesti, Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Selle jaotuse järgi kuulub Lõuna-Eesti nimetuse alla veel Viljandimaa ja Jõgevamaa. Nii ongi, et ametlikult algab Lõuna-Eesti Vooremaast ja läänest Sakala kõrgustikult ning lõppeb Haanja kõrgustiku kandis.

Lõuna-Eestisse saabuvale külalisele on seega palju näidata ning ühest päevast jääb ilmselgelt väheks. Pigem võiks arvestada mõnusaks puhkuseks kolm päeva kuni nädal. Eks paljugi oleneb reisiseltskonnast, eelarvest ja soovidest, kuid kõigi jaoks on olemas oma võimalused ja lahendused. Turismitalud, hotellid, telgiplatsid; supp lõkkel, lõuna restoranis või õhtu kohvikus; ratsasõidud, purjejahiga Peipsil või hoopis käsitöö töötoad.

Oled reisuplaane tegemas ja otsimas oma seiklust Lõuna-Eestis ning Sul on küsimusi? Näiteks selliseid:

• Kust alustada?
• Kus jõuame käia kahe päevaga?
• Milline on hea koht ööbimiseks?
• Kus ujumas käia?
• Millistest Lõuna-Eesti üritustest osa võtta?
• Kui teha mõisatuuri, milliseid tasub külastada?
• Kus saab ise savist tassi teha?

Siis tasub ringi uudistada South-Estonia DMC blogis, liituda värske info saamiseks meie järgijatega FB-s, uurida lisainfot piirkonna katusorganisatsiooni Lõuna-Eesti Turism kodulehelt või kirjutada/helistada meile (info@south-estonia.com või 56480065 ja 5081232). Oleme väravaks Lõuna-Eestisse!

View Perega Lõuna-Eestis I in a larger map

Hommikut võiks alustada sõiduga Tartust mööda Tartu-Jõgeva maanteed. Suvise supluse tegemiseks on head kohad Palalinnas (Lähte kooli taga), kus on pigem sügav ja jahedam ning Saadjärves (Kukulinna rand), kus on liivane ja lastele sobivalt läheb aeglaselt sügavaks.

Saadjärvel pakutakse ka mõnusat ajaveetmist järvel: kui olete suurema seltskonnaga, tasub rentida parvlaev. Parv mahutab kuni 25 inimest, seal on võimalik grillida, einestada ja nautida kauneid vaateid. Ühe tunni hind 32 kuni 38 €.

Kuigi teele jääb ka Elistvere Loomapark, soovitame alustada siiski Vudilast – siin saavad lapsed end välja elada, hiljem on mõnusalt rammestatuna hea loomadega tutvust teha.

Vudilas on tegevusi nii suurtele kui väikestele: kiiged, liumäed, turnimisatraktsioonid, elektriautod, batuudid, liumäega bassein, veejalgpall, aerupaadid, vesirattad, minigolf, paintball ja palju muud. Ka lõuna saab siin peetud. Samuti võite juba hommikul oma korvi kaasa võtta ja siin piknikku pidada. Piletihinnad 5 – 12€. NB! Vaata lahtiolekuaegasid Vudila kodulehelt, suure tõenäosusega on nad esmaspäeviti suletud. Mängumaa külastamiseks planeeri aega vähemalt kolm tundi.

Elistvere Loomapark on Vudilast vaid paari kilomeetri kaugusel. Suvel avatud igal päeval kell 10 kuni 20. Tutvuda saab Esti looduses elavate loomadega, samuti elavad siin tubased lemmikloomad. Elevust tekitavad ka loodusrajad, kus saab tutvuda kopra eluviisiga ja metsaelustikuga. Piletihind perele 6,39€. Aega planeeri 1,5 – 2 tundi.

Peale loomaparki on tee jätkamiseks kaks võimalust: kas suunduda Palamusele või Peipsi poole.

Palamuse O.Lutsu kihelkonnamuuseum on sisse seadnud vanas koolimajas, kus käis koolis Oskar Luts ning mille mälestused on kokku võetud teoses “Kevade”. Siin näeb kooli ajalugu ning muide, Tootsi punane maakera on samuti poiste magamistoas endiselt olemas. Soovitame võimalusel tellida ka giidi, kes oskab põnevaid lugusid pajatada. Muuseum avatud iga päev kell 10 – 18. Piletihind perele 2,56€, giiditasu 6,39€. Ajakulu 1 – 2 tundi.

Minnes Peipsi poole, on vaja kindlasti sisse põigata koha nimega Kalevipoja Koda. Kalevipoja muuseumis on palju meie, eestlaste, kangelasega seotud esemeid ja materjale. Muuseumi külastamine teisipäevast laupäevani kell 10 – 16, hind 1 – 2€. Siin on ka Kratiküla, kus saab selgeks Krattide ajalugu ja sugupuu, sõita saab kratitaksoga ning on mitmeid aktiivseid tegevusi. Krattide seikluspark maa ja taeva vahel paneb kõik julged proovile. Seikluspargis soovitame osalega paari perega koos – alates kuuest inimesest toimuvad seikluspargi meekonnaseiklused.

Tartu poole tagasi sõites soovitame pöörata Tartu-Kallaste-Mustvee maanteele ning sõita läbi Sibulatee.

• Kallaste pankrannik ning ilus rannariba ujumiseks
• Alatskivi loss on väikeste tüdrukute jaoks tõeline muinasjutuloss (perepilet lossi külastamiseks 7€)
• Alatskivil on mitmeid toidukohti kehakinnitamiseks
• Ring mööda Peipsi äärt Kolkja-Peipsiääre-Varnja vanausuliste külatänavaid

Alatskivi loss

Nii ongi päev möödunud. Nüüd on võimalus valida, kas jääda ööbima Peipsi äärde või sõita tagasi Tartusse. Peipsi ääres ööbimiseks Apteegi villa, Willipu külalistemaja, Nina kordon, Nina põhumajad ja Nina puhkemaja.

Lõuna-Eesti on avastamist väärt!

Alustasime ja lõpetasime oma päikselise väljasõidu Palupõhja looduskooli juurest. Tee viis meid mööda Emajõge Võrtsjärve poole ja tagasi. Kuhu silm vaid seletas, nägime vett – jõel polnud justkui ei otsa ega äärt. Binoklisse õnnestus püüda mitmeid linde ning külalistes tekistas elevust meid oma uru kõrvalt jälgiv kobras. Sõitsime alusega Jõeobu, mis mahutab 10 inimest kenasti nii välja ahtrisse ja vööri. Samuti on Jõeobul mõnus soe katusealune viludate tuultega sõitmiseks. Meie giidiks oli Robert Oetjen, kel igale loodus-küsimusele vastus varnast võtta.